Haridusjuhtide aastakonverents 10

2.-3. veebruaril Pärnus toimunud konverents tähistas oma 10 juubelit igati väärikalt. Kahel päeval oli võimalus kuulata sisukaid ja inspireerivaid mõtteid haridusest väga erinevate valdkondade sptesialistidelt.

Minu arvates sisukaima kõne pidas meie president Kersti Kaljulaid konverentsi esimesel päeval esimese kõnelejana. Muuhulgas ütles president, et peaksime “sõnastama ja kehtestama oma komberuumi”. Tõepoolest ajal, kui meie riiki saabub erinevatel põhjustel külalisi või uusi elanikke võiks meil olla kokkulepitud ja sõnastatud reeglid ja käitumisnormid, mille alusel meie siin oma kodumaal toimetame. Samas aitaks selline kombestiku sõnastamine ka meil endil selgusele jõuda, mis on väärtused, mis meid liidavad. President ütles ka, et “häid kombeid ei saa panna seadustesse”. Olen nõus, et seadustes on regulatsioonid, väärtustes peaksime kuidagi teisiti kokku leppima.

Palju vastukaja meedias tekitas presidendi väljaöeldu, et “eesti lapsed peaksid lasteaias saama selgeks teise keele”. Minu jaoks oli teemapüstitus eelkõige venekeelsete laste ja noorte võimestamisest hariduse kaudu, et nende stardipositsioon oleks võrdne eesti noortega. Olen veendunud, et parim algus sellisele võimestamisele on vene laste kasvamine ja õppimine eesti lasteaias. Minu kogemused on näidanud, et koos lapse keeleoskusega saavad lasteaiaelus osalevad vene pered ka arusaama eesti kultuuriruumist. Oluline on ka see, et eesti pered saavad arusaama meie vene kogukonna kultuuriruumist.

Me ei adu tegelikult, kui palju müüte ja teineteise mittemõistmist on kahe kogukonna vahel, kes peavad koos hakkama saama. Mõni aasta tagasi töötades Õismäel lasteaiajuhina, viisime koos piirkonnas asuva vene lasteaiaga läbi väikese keeleõppeprogrammi. Vene lasteaia juhataja kurtis, et õpetajate keeleõpingutest ei ole kasu, sest neil ei ole praktika jaoks sobivat ja turvalist eesti keele keskkonda. Projekti käigus käisid vene lasteaia õpetajad eesti lasteias koos eesti õpetajatega lastele tegevusi läbi viimas. Kokkuvõtet tehes hämmastas mind kõige enam ühe vene õpetaja tagasiside, et tema jaoks kõige suurem ja meeldivam üllatus oli, et “eesti lapsed olid minu vastu nii sõbralikud”. Miks ei oleks pidanud olema!? Mõistsin, et eesti venelaste kogukonnal on palju hirme ja eelarvamusi, mis kindlasti ei toeta aktiivset lõimumist.

 

Imearmas ja tähenduslik oli ka see, et president alustas oma kõnet tsiteerides Johannes Käisi 🙂

 

Siin minu repliik delfis presidendi kõnele

Leave a Reply

Your email address will not be published.