Lapse lasteaeda jõudmine ei tohi sõltuda tema vanemate rahakoti paksusest!

Eesti Päevalehest loetud Kristi Stahli arvamusloo „Kõigile tasuta lasteaiakoha andmine teeks rohkem halba kui head“ puhul teeb kõige enam muret see, et lastega tegelev inimene seab kahtluse alla kõigile lastele võrdselt hea ja turvalise kasvukeskkonna võimaldamise. Vahendid riigieelarves on alati prioriteetide küsimus ning viimastel aastatel on paljude  rõõmuks just lapsed, pered ja haridus tõusnud rahvusliku väärtusena esiplaanile. Tänu sotsiaaldemokraatide pingutustele ja järjepidevale tööle maksab riik alates 2019. aasta jaanuarist pere esimesele ja teisele lapsele kolm korda suuremat toetust kui 2014. aastal. Lisaks saavad kolme või enama lapsega pered juba teist aastat lapserikka pere toetust ning riik on pannud õla alla laste huvitegevusele ja aitab elatisabifondi kaudu neid lapsi, kelle üks vanematest ei täida oma vanemakohust.

Samas ei tohi luksuskaubaks muutuda meie haridussüsteemi üks oluline osa – lasteaiaharidus. Ootamatult palju peresid on tõsistes raskustes oma laste alushariduse eest maksmisel. Olen oma igapäevatöös liiga palju puutunud kokku lapsevanematega, kes erinevatel põhjustel ei suuda täies mahus tasuda lasteaiatasusid või soovivad maksmisel pikendust. Ja sugugi alati ei ole need pered, kes maadleksid sotsiaalsete probleemidega. Tõsiasi on ka see, et lasteaia kohatasud aasta-aastalt kerkivad, kuna nad on seotud miinimumpalgaga, mis on viimastel aastatel jõudsalt tõusnud.

Eestis täna keskmist palka teenivad pered tulevad igapäevaselt ots-otsaga kokku ning lasteaiatasud neelavad arvestatava osa nende väljaminekutest. Laps peab igal juhul lasteaias käima, kui ema ja isa töötavad ning raha teenivad. Ühtpidi on tegu  „nokk kinni – saba lahti“ olukorraga, sest paljud vanemad arvutavad väga hoolega, kas neil oleks finantsiliselt kasulikum olla koos oma väikelastega kodus ning hoida lasteaiatasude pealt kokku või minna tööle ning maksta suur tükk palgast igakuiselt lasteaeda ära. Teisalt kinnitavad kõik alushariduse spetsialistid seda, et lasteaias käimine on väikese inimese haridusteel ja kasvamisel väga oluline periood. Lasteaed on koht, kus eelkõige arenevad just lapse erinevad sotsiaalseid oskused ja kus luuakse eeldused selleks, et lapsel läheks koolis hästi. Lasteaias käimine ja lapse haridusteele vundamendi ladumine ei tohi seega sõltuda tema vanemate rahakoti paksusest ega ka sellest, milliseid soodustusi on üks või teine omavalitsus kehtestanud.

Kindlasti on meie haridussüsteemis mitmeid murekohti, millega tuleb pidevalt tegeleda ja lahendusi otsida. Artiklis viidatud tugispetsialistide puudust ei leevenda ainult lisaraha leidmine, vaid see nõuab tõsisemaid ümberkorraldusi erispetsialistide ettevalmistamisel. Lasteaias käimise etteteatamise ja sellega seotud ressursikasutuse probleemid on detailid, mis on soovi korral kergesti lahendatavad ega kaalu kuidagi üles alushariduse kättesaadavuse olulisust.

Statistika ütleb, et lasteaeda ei jõua kuus protsenti kolme- kuni seitsmeaastastest lastest, aga päriselus jääb kümnendik meie lastest alusharidusest kõrvale. Sotsiaaldemokraadid näevad seda selge probleemina, mille tagajärgedega tuleb riigil  hiljem tegeleda. Eestis on liiga vähe lapsi selleks, et jätta neist kasvõi ükski tähelepanu ja hooleta. Tasuta ja kvaliteetne alusharidus, turvaline ja arendav keskkond ning tervislik toit – kõik see peab olema iga lapse põhiõigus. Nii seisamegi selle eest, et nii lasteaia kohatasu kui ka toiduraha jääksid edaspidi riigi kanda.  Tasuta lasteaed aitab vähendada nii hariduslikku kihistumist kui ka ühiskonnas valitsevat ebavõrdsust.  On igati tervitatav, et meie ettepanekul on laiem poliitiline kandepind, mis kindlasti lihtsustab selle elluviimist.

eesti Päevalehe artiklit saab lugeda siit.

Leave a Reply

Your email address will not be published.