Ka vene perede lastel on õigus emotsionaalsele turvalisusele

Avaldasin arvamust vene keelses Postimehes.

Kes vene keeles lugeda ei oska või ei viitsi 🙂 siis lühikokkuvõte on selline.

Vene meedias sai tähelepanu Margus Tsahkna väljaütlemine, et kõik lasteaiad peaks olema eestikeelsed. Me võime võtta pikas perspektiivis selle küll lõimumise eesmärgiks, aga lasteaednikuna sean esikohale lapse huvid ja emotsionaalse turvalisuse.

Näen praktikas olukordi, kus vene lapsel on eesti lasteaias väga raske. Õpetajad annavad endast parima, kuid keelebarjäär paneb lapsed ja töötajad tihti võimatutesse olukordadesse, kus kaotajaks ikka laps.

Eesti lasteaiad ei ole täna valmis vene lapsi igasse rühma vastu võtma. Puudu on keeleõpetamise metoodikast ning õppematerjalidest. Loomulikult käivad paljud vene lapsed eesti lasteaedades ning kindlasti on see kõige tulemuslikum viis eesti keel selgeks saada. Aga mis hinnaga? Mina pakun vene peredele võimalusel rühma, kus keegi personalist räägib ka vene keelt, kuid alati seda võimalust ei leia.

Usun, et hetkel parim võimalus vene lastele eesti keelt õppida on keelekümblusrühmas ning ühtlasi peaks riik pöörama rohkem tähelepanu ja ressurssi eesti keele õppele nii vene kui eesti õppekeelega lasteaedades.

http://rus.postimees.ee/4019905/direktor-jestonskogo-detskogo-sada-u-russkih-detej-dolzhen-byt-vybor

 

1 thought on “Ka vene perede lastel on õigus emotsionaalsele turvalisusele

  1. Mul on hea meel, et sel teemal sõna võtad. Ma kujutan ette, et päris väikesed saavadki keele üsna hästi selgeks juba ainult eesti lastega mängides. Minu lastel oli rühmas selliseid lapsi, kus kodune keel oli puhtalt vene keel ja erilist metoodikat justkui ei rakendatudki, samas oli näiteks õpetaja abi üle 45-aastane ja oskas elementaarsel tasemel vene keelt, et sõimerühmas neid lapsi järjele aidata. Usun, et temast oli neile lastele suur tugi. Praegu on need vene lapsed edukalt eestikeelsetes koolides.
    Mis minulgi kogu aeg kripeldab – kuidas üks pisike põnn, kes isegi oma emakeeles veel teab kui hästi rääkida ei oska, saab hakkama täiesti võõras keskkonnas ja täiesti võõra keele keskel. Kui ta tahab näiteks lihtsalt WC-sse, võib juhtuda, et ta isegi ei oska selle kohta midagi öelda. Kui keegi teeb haiget või on halb olla või kurb ja õpetajakohe ei märka – kuidas laps peaks endast oskama siis sobival viisil märku anda? Sellistel lastel võib olla metsik lisastress.
    Mulle tundub, et neil, kes tahavad eesti keelt lastele selgeks õpetada uju-või-upu meetodil, ei ole ise lapsevanemad. Või on lapse kasvatamise emotsionaalse poole jätnud teise vanema kanda ja ei tea seega lastest tegelikult mitte midagi. Ajad õiget asja, jõudu!

Leave a Reply

Your email address will not be published.