Milline peaks olema õppija arengut toetav kool?

Päris selge on, et õppija arengut toetavas koolis peab nii õppetegevuse sisu kui korraldus lähtuma õppija vajadustest. Lapse ja nooruki mitmekülgse arengu aluseks on vaimselt ja sotsiaalselt turvaline koolikeskkond ning õppijale tähenduslik ja võimetekohane õpiprotsess.

Erinevad uuringud ja strateegilised dokumendid nagu PIAACE, Eesti Elukestva Õppe strateegia 2014-2020 ning mitmed Euroopa Liidu haridusstrateegiad rõhutavad õppijate sotsiaalsete oskuste ning konstruktiivse õppimise olulisust.

Põhikooli ja gümnaasiumi riiklikest õppekavadest leiame üldpädevused, õppijakeskse õpikäsituse ning õpikeskkonna kirjeldused, mis samuti rõhutavad mitmekesise ja õpilaste individuaalsust arvestava õpiprotsessi tähtsust. Tänaseni põrkuvad aga head ja uuenduslikud ideed traditsioonilise õppekorralduse jäikuse taha. Üldõpetuslik aineteülene lähenemine õpitavale, projektõpe, avatud paigutusega koostööd soodustav klassiruum ning paljud teised huvitavad õpimeetodid on jäänud siiski üksikuteks katseteks, mitte saanud igapäevapraktikaks, nagu see riiklikust õppekavast lähtuvalt olema peaks.

Veebruaris toimunud Haridusjuhtide Aastakonverentsil esinenud Soome haridusekspert Marjo Kyllönen tõi lihtsa, aga suurepärase piltliku näite klassiruumist, mis on püsinud korralduselt sarnane juba kolm sajandit! Tema küsimus oli- kas keegi meist tänapäeval sooviks minna hambaarsti juurde, kelle kabinet on pärit aastast 1800? On tõesti arusaamatu, miks me tolereerime sellist seisakut hariduses, mille olulisusest ju ometi kõik suurepäraselt aru saame.

Miks siis ikkagi ei kajastu teooria praktikas? Hirmud on mõistetavad, sest hariduses läbi viidavate muudatuste tulemusi ei saa mõõta kolme vaid kolmekümne- aastase intervalliga.

Muutunud õpikäsitus ehk MÕK leiab teed üldhariduskoolidesse tasapisi ning tihti kasvab vajadus uuenenud õpikäsituseks välja hoopis lapsevanemate ja õpetajate seast.

Kasvatusteaduste doktor Kristi Vinter kirjutab (Sirp 18.09.14), et innovatsiooni suurimad vastased on lapsevanemad, kes pooldavad traditsioonilist kooli.

Vanemaharidus on kindlasti eesti kooli arengu võtmeküsimus, sest arenevas kodanikuühiskonnas on lapsevanemate arvamusel kasvav jõud. Arvamuste paljusus teeb muidugi elu ebamugavaks, kuid lapsevanemate kaasatust kooliellu peab nägema tugevusena.

Kooli arengu võimaldajaks on koolijuht, kes on pedagoogiline eestvedaja ning kooli arengule pikemaajalise sisulise sihi seadja. Kaasaegsete juhtimisprotsesside tundmine ja valdamine on tänapäeval möödapääsmatu. Koolijuhi tööriistadeks on koos koolipersonaliga mõtestatud ja sõnastatud väärtused. Õiged väärtused määratlevad õppijakesksed eesmärgid ja tegutsemisviisid. Raamist välja mõtlemine ja uuenduste elluviimine nõuab koolijuhilt ettevõtlikkust ning julgust oma mõtetes ja arvamustes.

Muutuste juhtimine hariduses on keeruline ja vastutusrikas, kuid hoides õppijat ja tema vajadusi protsesside toimimise keskmes, liigume igal juhul õiges suunas.

Leave a Reply

Your email address will not be published.