Mereküla. Killukesi minu kodukoha ajaloost. Veedan selles kaunis paigas pea iga oma vaba hetke!

Külastades suvepealinna Pärnut tasub uurida, millega üllatab kuurortlinna ümbrus. Nii võiks Pärnust Riia maanteed mööda välja sõites teha väikese peatuse Uulus. See varjuline paigake jätab metsa mulje, kuid tegelikult pole seda. On hoopis metsaks muutunud kunagine mõisapark, mis peidab endas ajaloolisi radu ja alleesid. Need viivad loogeldes üle kõrge ja mändidega kaetud ürgse merekalda kunagise kohaliku paruni roosiaeda, muulile ning salapärasele erakalmistule, mille olemasolu teavad vähesed. Mere äärde jäävas vanas ridaküla tüüpi kalurikülas on säilinud mõned vanad talud ja mööda mereranda minev külatee annab ettekujutuse omaaegsest maaelust, kus talude vahel looklevad heinamaad ning põllusiilud. Sealsamas saab näha looduslikke vääriselupaiku – rannaniite, mis viivad metsatukast mereni. Väike metsaviirg peidab endas aga hoopis muinasjutulisemaid ja põnevamaid paiku, kui seda arvata oskaks.

Kirik keset metsa

Umbes sadakond meetrit Uulu keskusest maanteed mööda edasi sõites näitab teelt maha keeramiseks viit Uulu kirikule. Metsatukk, mis kunagi oli põnevast botaanikast pungil hektarite suurune dendropark, peidab vana luteri kiriku koos suure tammepargiga enda rüppe. See on üks omapärasemaid ehitisi teiste omasuguste seas – kui põlised randlased olid kunagistel aegadel ennekõike õigeusku, siis see kirik pole seda aga mitte. Tegu on 19. sajandil ehitatud maakivist hoonega, mille põhiosa on tänaseni säilinud. Akende vitraažid on küll kadunud, kuid väikese kiriku aknaid ilmestavad paekivist raamistused ning massiivsed põllukivist seinad, mis varjavad endas ajalugu ja seisavad siiani kindlalt justkui midagi oodates.
Kiriku rajas aastal 1880 toonane Uulu mõisnik ja Peterburi õukonnategelane parun Gotthard Reinhold Stael von Holstein. Uulu kirik valmis mõisasüdamesse härraspere kodukirikuks, sest sakslased olid maarahvast teist usku. Hiljem sai see Pärnu Eliisabeti koguduse abikirikuks, ka täna kuulub kirik taas kogudusele, kuid suurt usutegevust seal ei toimu.
Nõukogude ajal tegeleti majas kõige muu kui usulise tegevusega. Seda tarvitati algul viljasalvena, hiljem peeti seal kolhoosipidusid. Viimaks ehitati kirikusaal ümber võimlaks. Nii mitmedki kohalikud paarid on kunagises pühakojas pulmapidu pidanud ning hulk lapsi kirikusaalis korvpalli mängides suureks kasvanud. Kohaliku kooli spordikeskusena oli maja kasutusel kuni Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni.
Tänaseks on säilinud kiriku põhihoone ning hilisemad juurdeehitused, mis kiriku külge on rajatud. Nukralt seisab hiiglaslike hõbekuuskede ja lehiste all vana kiriku trepp, mis enam hoone juurde ei kuulu. Mets peidab väärikat hoonet pargisüdames ning hoiab ta justkui märkamatuna, sest 1950. aastal otsustas nõukogude võim kirikutorni õhata. Toona peeti seda vaenlasele liiga silmapaistvaks maamärgiks. Ainus, mis tornist alles jäi, oligi toosama trepp, millel nüüd lihtsalt keset parki istudes jalga puhata saab.

Kunagi kiriku juurde kuulunud väikene kabel ja lehtla pole tänaseks säilinud. Aeg on teinud oma töö.

Erakalmistu ja paruni haud

Ent kiriku ümbruse maapõu, hiiglaslikud valged kibuvitsad, suured pärnad ja tammed varjavad endas teisigi saladusi. Nii pole ka park kiriku ümber lihtsalt park, vaid vana paruni, tema kahe naise ja poegade viimne puhkepaik. Paruni enda rajatud matmispaik vana luite nõlval jääb ilmselt tänapäeval võõrastele silmadele märkamatuks. Hauatähised ja vanad ristid on kadunud ning mets on neelanud mäenõlva sisse ehitatud suure hauakambri, mis 1990ndatel lõplikult kinni aeti.
Uulu parun polnud niisama lihtne mees, ta lasi vana merekalda sisse endale rajada suure võlvidega ja raudustega hauakambri, milles oli kaks sammassaali ning kust legendide kohaselt viis salakäik mõisa. Haud püsis puutumatuna kuni Teise maailmasõja lõpuni. Just siis tulid kohalike juttude kohaselt vene soldatid, kes otsustasid hauakambri kulla ja muu varanduse leidmise eesmärgil avada. Peale inimese juuste, mumifitseerunud kehade ja vanade kirstude ei leitud kambrist aga midagi. Ju olid omaaegsed hauarüüstajad teinud juba puhta töö. Kamber jäi aga sinna. Selle rauduksed olid valla ja keegi ei puutunud seda – see oli kohalikele teada ja tuntud pühapaik kiriku nõlva all, mille kõrvalt viis läbi jalgrada. Küll pole Uulus ilmselt lapsi, kes poleks teinud sealses parunihauas arheoloogilisi väljakaevamisi ning tüüdanud oma vanemaid vanade inimluudega, püüdes tuua selgust, kellele need kondid seal kambris tegelikult kuulusid. Vanad kiviseinad, kirstutükid ja väike kõhedus ning aukartus hauakambri ees oli väljakutse nii mõnelegi väikesele aardekütile, kes suve oma vanaema juures veetis.
Tänaseks on kamber muldvalliga suletud. Hauakohta tähistavad vaid kaks kiviposti. Sirelite ja kibuvitsade vahel on alles veel üks vana maakivist marmorplaadiga kivi, mis märgib ilmselt ühe paruni poja viimset puhkepaika.

Maagiline akaatsiate allee ja Uulu muul

Kui kusagil metsa sees on oma kalmistu, kirik ja park, peab seal olema ka mõis ning tee, mis toob mõisast kirikusse. Uulu mõisast on säilinud vaid üks abihoone ja vana kõrts, peahoone hävitati aastal 1917. Samas on alles veidi üle kilomeetri pikkune tõllatee, mida ääristavad kollaseõielised akaatsiad ja tammed. Tee läheb risti üle Riia maantee ning sumbub vaikselt metsasügavusse.
Uulu tõllatee, mida kohalikud hüüavad Kaatsiteeks ehk Akaatsia alleeks, on omamoodi maagiline, sest on justkui joonlauaga mõõdetud sirge rada, mille ühest otsast teise näeb vabalt iga teelist. Tee keskel seistes tekib pisut kummaline ja hirmutekitav tunne, justkui ei lõppeks tee iial otsa – nii pika ja ühtlase sirgega on tegu. Kohalike legendide kohaselt kuuleb Kaatsiteel täiskuuajal paruni hobuste hirnumist ja tõllarataste kolinat. Eks seda peab iga sealse paiga külastaja ise omal nahal tunda saama, kuidas parun kalmistult mõisa ja tagasi sõidab.
Lisaks Kaatsiteele lookleb teine rada piki rannikut, see viib Uulu muuli ja paruni kunagise roosiaia juurde, mis spetsiaalselt tsaari tulekuks sinna rajati. Roosiaia pargis peeti 1867. aastal Pärnu kihelkonna laulupidu, mis oli esimene taoline Eestis – selles osales seitse laulukoori 250 lauljaga külakoolmeistrite juhatusel.
Sealsamas kõrge rannakalda all oli kunagi Uulu sadam oma kaiga, pika puust pulvärgiga kalapaatide jaoks. Seal hoiti ka Uulu paruni rannasõidulaevukesi. Krimmi sõja ajal põletasid Pärnu lahes ristelnud Inglise sõjalaevad Uulu pulvärgi koos paljude laevade ja kalapaatidega. Hiljem rajatud muul olevat olnud omanäolise rööbasteega, mida mööda liikusid erinevad vagonetid. 1880. aastal külastas paruniperet ja Uulu muuli Vene riigi troonipärija, kes paar aastat hiljem asus troonile Aleksander III nime all. Just tema laevad maabusid vana Uulu muuli juures. Muul on alles tänaseni, meri püüab küll seal sadu aastaid seisnud kividest aasta aastalt jagu saada, kuid asjatult.